V HOOAEG

Regilaulu podcasti viies hooaeg jõudis kuulajateni 27.06.2024.

Viienda hooaja kümnes episoodis keskendume peresidemetele regilaulude laulmistavades. On oluline juhtida tähelepanu ja anda head eeskuju pereringis laulutraditsioonide hoidmisele, kus pärimuslaule õpetatakse edasi lastele. Samuti toetatakse ja inspireeritakse üksteist sugulasringis - leidmaks ühist laulurepertuaari laulmiseks mitte vaid esinemissituatsioonis vaid ka kodus või seltskondlikel koosviibimistel.

Perekesksed laulutraditsioonid aitavad säilitada ja taasluua pere- ja paigapärimust, need annavad rahvaluulele isiklikuma mõõtme ning panevad inimest huvituma oma kodupaiga kultuurist, arhiividesse kätketud sugulaste lauludest.

Eestlauljateks on viiendal hooajal: Katrin Soon, Eeva Talsi, Ahto Kaasik, Jalmar ja Maret Vabarna, Annika Mändmaa, Silver Sepp, Kärt Johanson, Õie Sarv, Lauri ja Laas Õunapuu ja Epp Margna.

Viienda hooaja jutuvestjateks on Leelo Tungal ja tema tütar Maarja Kangro.

Kärt Johansoniga laulavad koos tütred Kärt, Mirt ja Liidia. Õie Sarvele laulab järgi tütar Maarja Sarv. Katrin Soonega laulab koos tütar Madli Soon. Annika Mändmaa järellauljateks on poeg Villem, Villemi sõber Liisa, tütar Roosi, mehe õde Monika ja tema poeg Märtin. Ahto Kaasikuga laulab koos tema pere: abikaasa Liisa, tütar Hõbe Mari, pojad Laas ja Tuul. Silver Sepale laulab järgi tütred Emma ja Luike. Eevaga laulab koos abikaasa Villu Talsi. Epp Margna järellauljaks on tütar Kadri Kalve.

Selle ning ka eelnevate hooaegade valmimisse andis suure panuse Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Janika Oras.


1. Kärt Johanson tütardega "Lind Lohutamas"

Laulu teksti pani kokku Kärt Johanson Lõuna-Eestist üles kirjutatud "Lind lohutamas" laulutüübi variantidest. Murdekeelt toimetas Urmas Kalla.

Viis on pärit samasisulisest laulust, mille Urvaste kihelkonnast pärit keeleteadlane Hella Keem oli 1937. a. Kanepi kihelkonnas murdekeelt kogudes õppinud Ann Ismaelilt (1862–1940). Salvestamise korraldas Ottilie Kõiva 1966. a. Eesti Raadio stuudios rahvamuusika antoloogia ettevalmistamise käigus. (Eesti rahvamuusika antoloogia, 2016 [1970], nr 66. www.folklore.ee/pubte/eraamat/rah…66-Lind-lohutamas).

Nutsin, vaeseke, marjaaias. Sinna lendas linnuke ja päris, miks ma kurvastan. Ei kurvasta ma ehete ega kauniste rõivaste pärast, nutan taga oma lapsepõlve vanematekodus. Nüüd, mehekodus, on kõik teisiti. Lapsepõlvekoju jäid mu pikad juuksed ja kaunid rohelised karjamaad. Meile, õdedele, kooti koos kõik vööd ja seelikud, niievarb ja suga muudkui nägid vaeva.

Kärdiga laulavad koos tütred Kärt, Mirt ja Liidia.

Pajatused Leelo Tungal.

2. Õie ja Maarja Sarv "Uba ja hernes"

Laulu sõnad seadis kokku Õie Sarv Setomaalt üles kirjutatud tekstidest. Viis on Setomaal üldtuntud, sellega lauldakse mitmeid erinevaid laulutekste.

Külvasin maha ube ja herneid. Seemned ohkasid ja ütlesid: "Ei näe me päikest, oleme mulla ja liiva all, peame siin mitu päeva konutama. Aga ärme muretse, ega me koor kuiva." Tuli vana Peko metsa äärest, vibutas oma tammepuust keppi ja läks taevasse vihmapilvele rääkima: "Pilved ja vihm, mu vennad-õed, uba ja hernes kaebavad!" Seepeale hakkas sadama vihma ja oad-herned hakkasid tublisti kasvama. Oast-hernest sai uhke kosilane, kes võttis endale tubli naise, oma emale hella minia.

Pajatused Maarja Kangro.

3. Lauri ja Laas Õunapuu "Hambad harvad, mokad paksud"

Laul koosneb kahest episoodist. Esimese teksti aluseks on Hindrek Pahlbergi poolt 1895. a. Harju-Jaani kihelkonnast kogutud värsid Abram Tammelt (EKM ERA, E 15593 (73)) ja Jaan Lepalt (EKM ERA, E 15685/7 (190)). Teise teksti kogus samal aastal Karl Voldemar Rosenstrauch Koeru kihelkonnast (EKM ERA, H III 17, 380 (43)).
Viisi aluseks on Anette Karu laulu lindistus Harju-Jaani kihelkonnast 1957. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 158 d), koguja Rudolf Põldmäe.

Üks kiitleb: "Ma olin neist kõigist tugevam, sest mind on tehtud terasest ja raudnaeltest. Kümme meest tulid kallale – keegi ei saanud jagu. Kümnes oli kõige tugevam, nahutasin teda sellegipoolest tublisti – tema sai kõva koosa, minul läks vaid väike varvas natuke veriseks." Teine vastab: "Mis te niisama hooplete, vaadake, kui vähe on teid ja kui palju meid. Tulge aga kallale kui julgete, jõletud paksuninalised memmepojad!"

Külapoiste hooplemisi, mis kõrvutavad omi ja võõraid kutte, leidub küllap igas maailmanurgas. Säärased groteskini paisutatud huumoriküllased kelkivad laulud ei ole enamasti loodud tüli kiskumise eesmärgil. Pigem on see rituaalset laadi isaste uhkeldamine, mida võib kohata ka muude liikide juures. Selliste laulude juures on tähtsaim sõnaseadmisoskus, mitte lauljate endi füüsilised omadused.

Pajatused Leelo Tungal.

4. Katrin ja Madli Soon "Imeline maja"

Viisi aluseks on Rõuge kihelkonnast 1910. a. üles kirjutatud lauluviis (EKM ERA, EÜS VII 12 (120)). Kogujaks Jaan Gutves.
Lauluteksti aluseks on sama koguja poolt Rõuge kihelkonnas 1909. a. Ann Kadolt üles kirjutatud värsid (EKM ERA, EÜS VI 32 (52)).

Vene mees raius kuuse- ja männipalke, ehitas kauni elumaja, saunakese. Ehitas selle kuu, päikese ja tähtede veerde. Läks siis vee äärde ja nägi, et sealt kõndisid mööda muu maa uhked härrad. "Kelle tore ja rikas linn see on?" imestasid härrad. – "See pole kellegi Riia linn, see on sandi saunakene, vaese mehe varjualune! Minge vaadake ja ostke siidi, sõrmuseid, piibupitse ja muid kaupu! Sõitke sisse, siidi-, soola- ja kalalaevad!"

Laulutüüp "Imelik maja" räägib kellestki, kes valmistab oma eluaseme ilma äärele. Ehitist, mis on nagu kindlus, imetlevad kõrgest soost teekäijad. Nii nagu siin, järgneb paljudes teisteski "Imeliku maja" või "Neiu linna" lauluvariantides peente kaupade pakkumise episood. Samasuguseid värsse kohtab ka laulumängudes, näiteks "Linnamängus".

Pajatused Maarja Kangro.

5. Annika Mändmaa pereringiga "Veere, päevakene"

Teksti aluseks on Ann Pulleselt Rõngu kihelkonnast 1909. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, EÜS VI 314 (31)), kogujateks olid August Kiiss, Jaan Sossi ja Alfred Mõttus.
Viisi on 1905. a. Rõngu kihelkonnast Pühastest kogunud Peeter Kurg ja noodistanud Bruusi nimeline muusik (EKM ERA, EÜS II 9 (12)).

Kulu, kallis aeg. Veere, päike, vett ja puude latvu mööda. Veere sinna, kus on mu vend ja õde.

Karjaselaul, kus palutakse päikest veereda õhtusse, karjase – või päikese enda – vendade ja õdede juurde. Laulu võib võtta ka kui loitsu, et päev kiiremini õhtusse jõuaks. Sarnastes lauludes lauldakse veel, et päikesel ei ole aega veereda, tal on palju tegemisi. Päike kammib kuldse kammiga karjalaste päid, kamm aga kukub vette – ka seda võib võtta kui müütilist või poeetilist kujutluspilti pimeduse tulekust.
Karjaselaule, mille refräänis kasutatakse sõna õllele või õlle, on kutsutud õlletamisteks. Seda sõna on kasutatud ka laulmise sünonüümina.

Annikaga laulavad koos: poeg Villem, Villemi sõber Liisa, tütar Roosi, mehe õde Monika ja tema poeg Märtin.

Pajatused Leelo Tungal.

6. Ahto Kaasik perega “Meri õue all”

Lauluteksti aluseks on Viru-Nigula kihelkonnast 1878. a. Hans Krickmanni poolt kirja pandud värsid (EKM ERA, EKmS 4° 1, 26 (33)), mida on täiendanud ja toimetanud Ahto Kaasik. Viisi algallikas ei ole teada. Sellise meloodiaga lauldi sama laulu 1980. aastate lõpus Ahto sõpruskonnas.

Meie õuel on meri, mille keskel on saar. Saare kaldal on kaev ja selle peal on sammas. Samba otsas on sõel, mille põhjas on mõõk. Mõõga teral on aga kägu, kelle süles on laps. Lapse rinnal on sõjameeste luudest tehtud sõlg.

Ahellaulu vormis "Meri õue all" müütilise sisuga värsside algset tähendust me tõenäoliselt enam teada ei saa, laulutüüp on selleks küllalt vana. Sõel, sõlg, sambad ja mõõk võivad sümboliseerida erinevaid taevakehi ja tähtkujusid. Selliseid sümboleid on tuntud nii eesti kui muu maailma rahvaastronoomias.

Ahtoga laulavad koos: abikaasa Liisa, tütar Hõbe Mari, pojad Laas ja Tuul.

Pajatused Leelo Tungal.

7. Silver Sepp koos tütarde Luike ja Emmaga "Kuku, käokene"

Teksti aluseks on Mari Lepalt Häädemeeste kihelkonnast Treimani külast 1909. a. üles kirjutatud laul (EKM ERA, EÜS VI 474 (63)), kogujateks Eduard Juhanson ja Artur Martin.

Viisi aluseks on samasisulise laulu meloodia, mille kogus Audru kihelkonnast Karl Ruut (EKM ERA, EÜS V 1409 (1)).

Kuku, käokene, karjastele ja töötegijaile. Kui kägu mulle kukuks, ostaksin talle kolm paari kingi: puust, luust ja kirjatud (mustriga). Puust kingad puude toomiseks, luust lustimiseks ja kirjatud kingad kirikus käimiseks.
Tuntud muinasjutu järgi on kägu ema poolt tapetud ja perele söögiks keedetud tütarlaps. Jutus sai tüdruku vend või õde aga toimunust aru ja sidus õe luud – või väikese sõrme – räti sisse. Sealt sirgus kägu, kes sellest ajast saadik kukub kõigile lohutust. Kukub ka oma õnnetut lugu. Mõnikord lubatakse lauludes käole head-paremat, et ta oma kukkumisega ikka head ennustaks.

Pajatused Leelo Tungal.

8. Jalmar ja Maret Vabarna "Päivlik, pätslik"

Päikeseloitsu salvestasid Kristi Salve ja Igor Tõnurist 1981. a. Vastseliina kihelkonnas Erna Ojapervelt (EKM ERA, Mgn II 3504 (23)). Mitmed pärimuse esitajad õppisid loitsu ära, see levis nii suuliselt kui kirjalikult, sai armastatud lastelauluks ja võeti omaks ka Setomaal.

Päike, tule välja, küpsetan sulle kukli, panen muna sisse. Otsisin, otsisin oraga, sõelusin sõelaga ja nõelusin nõelaga. Päike tuli välja kuldsest keldrist, hõbeliua põhja alt. Panin päikese kotti. Kotis oli auk ja päike pääses välja. Sai ilus ilm, läksin karjaga koju.

Päikeseloitsuga meelitati päikest pilve tagant välja, eriti karjas olles. Loitsus nimetatud sõela ja mitmesuguseid teravaid esemeid kasutati tihti ennustamiste ja muude maagiliste rituaalide juures. Rahvaluulekoguja Victor Stein on 1873. a. Jakob Hurdale kirjutanud, et selliseid loitsusõnu kasutati Vastseliina kindluse lähedal Hinniala külas asuval Päevapööramise mäel toimunud iidsetel ohvritalitustel.

Pajatused Maarja Kangro.

9. Eeva ja Villu Talsi "Kadrilaul"

Teksti aluseks on kaks laulu Sangaste kihelkonnast, millest ühe on kogunud Alfred Mõttus ja Jaan Sossi 1911. a. Lauljateks Eva Emers ja Lotta Anderson (EKM ERA, EÜS VI 336/7 (22)). Teise lauluteksti kogus Elmar Päss 1925. a. Tagula külast, lauljaks Kaarli Villa (EKM ERA, E 56038 (69)).

Viisi aluseks on kadrilaul, mille on 1909. a. Sangaste kihelkonnast kogunud August Kiiss, Jaan Sossi ja Alfred Mõttus (EKM ERA, EÜS VI 208 (82)).

Kadrid tulid kaugelt, märga, rasket ja keerulist teed mööda. Ega kadrid niisama laula ja tantsi, kadrid laulavad andide pärast. Pere ait ja kelder on erinevat liha täis, oldagu head ja antagu kadrisantidele – ikka selleks, et jaguks head õnne ja kordaminekuid.

Kadrisandilaulud on rituaalsed laulud, mida esitavad talust tallu käivad nö. sandid. Kadrisantide erinevaid tegevusi saatvaid laulumotiive on palju ja neid tuntakse kogu Eestis.

Pajatused Maarja Kangro.

10. Epp Margna ja Kadri Kalve "Päike läheb puhkama"

Aluseks on Kadri Katsanilt Kodavere kihelkonnast üles kirjutatud laul, mille kogusid August Liiv ja Johannes Raja 1905. a. (EKM ERA, EÜS II 442 (180) ja EKM ERA, EÜS II 275 (1)).

Veere, päikene, oma õe ja venna juurde. Seal hoitakse sind hellasti peopesal, pannakse kullast ja hõbedast voodisse pehmete patjade ja siidiriiete peale puhkama.

Pajatused Maarja Kangro.