Eesti Pärimusmuusika Keskuse juht pandeemiaajast: sain aru, mis vahe on koostööpartneril ja lihtsalt teenusepakkujal
Kultuur ja muusika on kindlasti valdkonnad, mis on pandeemias korralikult raputada saanud. Eesti Pärimusmuusika Keskuse juhi Tarmo Noormaa sõnul näitas nende kogemus selgelt, et keerulistel aegadel aitab koostöö ehitada brändile sisu ning teeb sponsorist koostööpartneri. Seda osatakse tema hinnangul märgata.
Eesti Pärimusmuusika Keskuse juht Tarmo Noormaa
Erasektori missioonitunne
Pärimuskultuur on oma olemuselt ellujäämisstrateegia, mida on lihvitud tuhandeid aastaid. Pärimusmuusikast on saanud selle väljapaistvaim ja Eesti märgi oluline osa, mis rõõmustab publikut kodulavadel ja esindab meid võõrsil. Kuidas edendada pärimuskultuuri, mille aluseks on inimeste vahetu suhtlus?
Täna on selge, et kohanemiseks on vaja nii missiooniga koostööpartnereid kui ka riigi jätkusuutlikku tuge - olgu ajad parajasti paremad või halvemad. Paljuski ootamatult pani pandeemia alguses pärimuskultuuri edendamiseks õla alla hoopis erasektor, kelle jaoks polnud piirangute tõttu pakkuda suurt midagi – ei reklaamiväljundit ega publikut. Ülimalt liigutav oli tõdeda, et erakapital tuli missioonitundest rahastusega appi, et pikas perspektiivis Eesti jaoks oluline pärimusmuusika raskete aegade kiuste edasi elaks.
Ma tean, et sponsorite nimesid ei taha ajakirjandus avaldada, aga oleme ausad, on hetki, kui see on teise kaaluga tänu. Meid on aidanud Eesti Väikepruulijate Liit, Premia, Mariine Auto ja Texor. Hoolimata publikuarvu piirangutest ei lõpetanud nad „Viljandi pärimusmuusika festivali“ toetamist, sest nende eesmärgid on pikaajalised ja usaldust luuaksegi läbi raskete olukordade. Ka festivali koostööpartnerid RGB, Lavad ja Telgid olid pretsedenditult paindlikud nii tähtaegade, hinna kui tehniliste lahenduste osas. Sain aru, mis vahe on koostööpartneril ja lihtsalt teenusepakkujal.
Kriis algas enne pandeemia puhkemist
Kriis Eesti pärimusmuusika maailmas algas tegelikult juba varem, kui puhkes pandeemia. Täpsemalt 2019. aasta esimeses pooles, kui Haridus- ja Teadusministeerium otsustas lõpetada Eesti Pärimusmuusika Keskuse toetamise. Põhjenduseks toodi, et raha lihtsalt enam ei jätku. Õnneks õnnestus 6-kuulise protsessi käigus leida viis tagamaks osaline rahastus läbi Kultuuriministeeriumi vahendite, seda tänu tollasele kultuuriministrile Tõnis Lukasele.
Suur osa Eesti Pärimusmuusika Keskuse tegevusest on suunatud laste ja noorte õppetegevusele, huvitegevust toetavad õpitoad, võistumängimised, meistriklassid, õpikutest-koolitustest rääkimata. Ilma Haridus- ja Teadusministeeriumi toetuseta olime ülimalt raskes olukorras. Laualt käis läbi ka mõte loobuda Pärimusmuusika Aidast, mille ülalpidamine maksab aastas olulise summa. Samasse aega jäi ka Eesti Rahvaluule Arhiivi rahastuse vähendamise teavitused ja pärimusmuusikute protestid. Juhina olin sunnitud vastu võtma oma karjääri kõige raskema otsuse: koondada Viljandis asuvas keskuses 10 oma ala eksperti ja aida kohvikust 9 töötajat ehk kaks kolmandikku töötajatest. Elu jätkus poole väiksema meeskonnaga.
Kiired ja aeglased kohanemised
2020. aasta aprilliks oli selge, et pandeemia ja selle järelmõjud kestavad veel pikalt ning mõjutavad kõige rängemalt turismi- ja kultuurisektorit. Kõige olulisemaks küsimuseks muutus Eesti Pärimusmuusika Keskuse jätkusuutlikkuse tagamine. Peame ennast professionaalseteks korraldajateks ning proovime iga sündmusega eelarve piirides püsida ning võimalusel kulusid vähendada.
Sellest hoolimata peame suutma tekitada reservi, mis aitab osaleda suurtes projektides, kus rahastus laekub aastaid hiljem, investeerida heli- ja valgustehnikasse, inventari ning katsetada uusi ideid. Reserv aitab meil olla kannatlikum täiendavate riiklike kriisitoetuste laekumise osas ja edasi rühkida. Olukorra tõsiduse kaardistamisel kandis aktiivset rolli ka Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Madli-Liis Parts, kellel on tahet kaasa mõelda, kuidas aidata kriisiga kohaneda ning mis tuge selleks on vaja.
Suvel toimus palju sündmusi, kuid kõik ootasid hirmuga sügist ja nii see paraku läks. Muusikud kaotasid võimaluse esineda ja teenida sissetulekut. Üks tuttav pillimees ütles, et põhitööks on muutunud kalendrist kokkulepitud kontsertide kustutamine. Et olukorda pisutki leevendada, töötasime välja stipendiumiprogrammi loovtegevuse toetamiseks, eesmärgiga hoida muusikuid oma valdkonna juures ja pakkuda neile sissetulekut ja moraalset toetust. Kümne välja antud stipendiumi toel on loodud palju erinevat sisu: koostamisel on e-torupilliõpik; torupilli ajaloo kokkuvõtlik raamat; valminud on õppevideod pärimuslike laulumängudega; uued albumid; pillitunnid erivajadustega inimestele jne.
Pärimusmuusika digipööre
Kas pärimuskultuur, mis on tekkinud läbi inimeste vahetu suhtlemise, saab toimida digimaailmas, kus füüsiline kontakt puudub? Pärimuskultuur, mis on läbi aegade pidevalt muutuvate oludega kohanenud, pidi seda tegema ka nüüd. Kriisieelselt pidasime ennast sündmuste korraldajaks, kuid keeruliste aegade jätkudes pidime oma rolli ümber sõnastama, kuna inimesed ei tohtinud enam ühes ruumis koguneda.
Eesti Pärimusmuusika Keskuse roll on olnud toetada kultuuripärandi elavat esitust, pärimusmuusika haridust ja õpitubasid – luua pinnas muusikute ja loomingu arenguks, publiku kasvuks. Alates 2008. aasta kevadest tegutseb Eesti Pärimusmuusika Keskus Pärimusmuusika Aidas, Viljandis, kus on toimunud aastaringne kontserttegevus. Keskuse juurde on loodud vabahariduskool August Pulsti õpistu ning pärimusmuusika teabekogu.
Eesti Pärimusmuusika Keskus korraldab rahvusvahelist festivali „Viljandi pärimusmuusika festival“ kui ka väiksemaid traditsioonilisi sündmuseid ja allfestivale nagu „Pärimusmuusika lõikuspidu“ ning annab välja pärimusmuusika auhinda Etnokulp. Kõik vajas uutes oludes digisuunal vormimuutust.
Muutusime sisuloojateks või -vahendajateks, püüdes leida sobilikke formaate digitaalses maailmas. Katsetasime näiteks online-kontserte. Need aga osutusid majanduslikult mõttetuks, kuna publik polnud harjunud ekraanide ees kontserdielamust nautima, sest see pole kaugeltki sama mõjus, kui füüsilises ruumis toimuv kohtumine.
Pärimusmuusika Aida ruume, mille ülalpidamisest kaalusime koroonaaja alguses loobuda, hakkasime rentima veebi kaudu toimuvateks koosolekuteks, seminarideks ja konverentsideks, pakkudes videoülekanneteks nii vajalikku tehnikat kui ka tehnilist tuge. Osad kursused, näiteks lõõtspillikursus, jätkasid toimimist läbi Zoomi, kus juhendaja tuli aita ning õpilased istusid kodudes monitoride ees ning õppeprotsess sai toimuda. Paljudele sobis see väga hästi, sest sai oma kodus rahulikult – ilma kaasõpilaste eksitavate pillihelideta – õpetajalt lugusid õppida. Mõnele aga üldse mitte, sest koosmängimise mõnu oli kadunud.
Uus olemisviis
Uus normaalsus pani välja töötama võimalusi, mis aitaks tegevust jätkata kokkutulemise vajaduseta, samas koos olles nii palju, kui võimalik. Lastele ja noortele suunatud Suur Üleriigiline Võistumängimine muutus e-võistumängimiseks, kus lapsed saatsid oma esitusest videoid, mida žürii hindas ja mis on tänaseni YouTube’is üleval. Kodudest oli kuulda, et video valmistamisse pandi väga palju energiat ning püüdlus teha parim esitus, motiveeris rohkem harjutama.
Hoogsalt hakati täiendama ka pärimusmuusika lugude online-andmebaasi „Noodikogu“, et muusikud saaksid sunnitud kodusolemise aega kasutada uue repertuaari õppimiseks. Digitaalsete koolikontsertide idee kasvas ja praegu on meil käsil mahukas, pea 70 videost koosnev, pärimusmuusika e-õppematerjali koostamine üldhariduskoolidele. Anname endast parima, et õpetajad saaksid järgmisel kooliaastal võtta e-õpiku kasutusele.
Rasketel aegadel on olnud ka mitmeid positiivseid mõjusid, nagu näiteks kultuurivaldkonna konsolideerumine või uued tegevussuunad olukorras, kus pole võimalik publikut sündmusele kohapeale lubada. Oleme muutunud efektiivsemaks ja uutele ideedele vastuvõtlikumaks. Puudust tunneme rahvusvahelisest suhtlusest ning välisartistide esinemistest meie kodulavadel. Edasiviimiseks on oluline jätkusuutlik riigi rahastus, olgu ajad halvemad või paremad.
https://www.bestmarketing.ee/uudised/2022/01/17/eesti-parimusmuusika-keskuse-juht-pandeemiaajast-sain-aru-mis-vahe-on-koostoopartneril-ja-lihtsalt-teenusepakkujal
Erasektori missioonitunne
Pärimuskultuur on oma olemuselt ellujäämisstrateegia, mida on lihvitud tuhandeid aastaid. Pärimusmuusikast on saanud selle väljapaistvaim ja Eesti märgi oluline osa, mis rõõmustab publikut kodulavadel ja esindab meid võõrsil. Kuidas edendada pärimuskultuuri, mille aluseks on inimeste vahetu suhtlus?
Täna on selge, et kohanemiseks on vaja nii missiooniga koostööpartnereid kui ka riigi jätkusuutlikku tuge - olgu ajad parajasti paremad või halvemad. Paljuski ootamatult pani pandeemia alguses pärimuskultuuri edendamiseks õla alla hoopis erasektor, kelle jaoks polnud piirangute tõttu pakkuda suurt midagi – ei reklaamiväljundit ega publikut. Ülimalt liigutav oli tõdeda, et erakapital tuli missioonitundest rahastusega appi, et pikas perspektiivis Eesti jaoks oluline pärimusmuusika raskete aegade kiuste edasi elaks.
Ma tean, et sponsorite nimesid ei taha ajakirjandus avaldada, aga oleme ausad, on hetki, kui see on teise kaaluga tänu. Meid on aidanud Eesti Väikepruulijate Liit, Premia, Mariine Auto ja Texor. Hoolimata publikuarvu piirangutest ei lõpetanud nad „Viljandi pärimusmuusika festivali“ toetamist, sest nende eesmärgid on pikaajalised ja usaldust luuaksegi läbi raskete olukordade. Ka festivali koostööpartnerid RGB, Lavad ja Telgid olid pretsedenditult paindlikud nii tähtaegade, hinna kui tehniliste lahenduste osas. Sain aru, mis vahe on koostööpartneril ja lihtsalt teenusepakkujal.
Kriis algas enne pandeemia puhkemist
Kriis Eesti pärimusmuusika maailmas algas tegelikult juba varem, kui puhkes pandeemia. Täpsemalt 2019. aasta esimeses pooles, kui Haridus- ja Teadusministeerium otsustas lõpetada Eesti Pärimusmuusika Keskuse toetamise. Põhjenduseks toodi, et raha lihtsalt enam ei jätku. Õnneks õnnestus 6-kuulise protsessi käigus leida viis tagamaks osaline rahastus läbi Kultuuriministeeriumi vahendite, seda tänu tollasele kultuuriministrile Tõnis Lukasele.
Suur osa Eesti Pärimusmuusika Keskuse tegevusest on suunatud laste ja noorte õppetegevusele, huvitegevust toetavad õpitoad, võistumängimised, meistriklassid, õpikutest-koolitustest rääkimata. Ilma Haridus- ja Teadusministeeriumi toetuseta olime ülimalt raskes olukorras. Laualt käis läbi ka mõte loobuda Pärimusmuusika Aidast, mille ülalpidamine maksab aastas olulise summa. Samasse aega jäi ka Eesti Rahvaluule Arhiivi rahastuse vähendamise teavitused ja pärimusmuusikute protestid. Juhina olin sunnitud vastu võtma oma karjääri kõige raskema otsuse: koondada Viljandis asuvas keskuses 10 oma ala eksperti ja aida kohvikust 9 töötajat ehk kaks kolmandikku töötajatest. Elu jätkus poole väiksema meeskonnaga.
Kiired ja aeglased kohanemised
2020. aasta aprilliks oli selge, et pandeemia ja selle järelmõjud kestavad veel pikalt ning mõjutavad kõige rängemalt turismi- ja kultuurisektorit. Kõige olulisemaks küsimuseks muutus Eesti Pärimusmuusika Keskuse jätkusuutlikkuse tagamine. Peame ennast professionaalseteks korraldajateks ning proovime iga sündmusega eelarve piirides püsida ning võimalusel kulusid vähendada.
Sellest hoolimata peame suutma tekitada reservi, mis aitab osaleda suurtes projektides, kus rahastus laekub aastaid hiljem, investeerida heli- ja valgustehnikasse, inventari ning katsetada uusi ideid. Reserv aitab meil olla kannatlikum täiendavate riiklike kriisitoetuste laekumise osas ja edasi rühkida. Olukorra tõsiduse kaardistamisel kandis aktiivset rolli ka Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Madli-Liis Parts, kellel on tahet kaasa mõelda, kuidas aidata kriisiga kohaneda ning mis tuge selleks on vaja.
Suvel toimus palju sündmusi, kuid kõik ootasid hirmuga sügist ja nii see paraku läks. Muusikud kaotasid võimaluse esineda ja teenida sissetulekut. Üks tuttav pillimees ütles, et põhitööks on muutunud kalendrist kokkulepitud kontsertide kustutamine. Et olukorda pisutki leevendada, töötasime välja stipendiumiprogrammi loovtegevuse toetamiseks, eesmärgiga hoida muusikuid oma valdkonna juures ja pakkuda neile sissetulekut ja moraalset toetust. Kümne välja antud stipendiumi toel on loodud palju erinevat sisu: koostamisel on e-torupilliõpik; torupilli ajaloo kokkuvõtlik raamat; valminud on õppevideod pärimuslike laulumängudega; uued albumid; pillitunnid erivajadustega inimestele jne.
Pärimusmuusika digipööre
Kas pärimuskultuur, mis on tekkinud läbi inimeste vahetu suhtlemise, saab toimida digimaailmas, kus füüsiline kontakt puudub? Pärimuskultuur, mis on läbi aegade pidevalt muutuvate oludega kohanenud, pidi seda tegema ka nüüd. Kriisieelselt pidasime ennast sündmuste korraldajaks, kuid keeruliste aegade jätkudes pidime oma rolli ümber sõnastama, kuna inimesed ei tohtinud enam ühes ruumis koguneda.
Eesti Pärimusmuusika Keskuse roll on olnud toetada kultuuripärandi elavat esitust, pärimusmuusika haridust ja õpitubasid – luua pinnas muusikute ja loomingu arenguks, publiku kasvuks. Alates 2008. aasta kevadest tegutseb Eesti Pärimusmuusika Keskus Pärimusmuusika Aidas, Viljandis, kus on toimunud aastaringne kontserttegevus. Keskuse juurde on loodud vabahariduskool August Pulsti õpistu ning pärimusmuusika teabekogu.
Eesti Pärimusmuusika Keskus korraldab rahvusvahelist festivali „Viljandi pärimusmuusika festival“ kui ka väiksemaid traditsioonilisi sündmuseid ja allfestivale nagu „Pärimusmuusika lõikuspidu“ ning annab välja pärimusmuusika auhinda Etnokulp. Kõik vajas uutes oludes digisuunal vormimuutust.
Muutusime sisuloojateks või -vahendajateks, püüdes leida sobilikke formaate digitaalses maailmas. Katsetasime näiteks online-kontserte. Need aga osutusid majanduslikult mõttetuks, kuna publik polnud harjunud ekraanide ees kontserdielamust nautima, sest see pole kaugeltki sama mõjus, kui füüsilises ruumis toimuv kohtumine.
Pärimusmuusika Aida ruume, mille ülalpidamisest kaalusime koroonaaja alguses loobuda, hakkasime rentima veebi kaudu toimuvateks koosolekuteks, seminarideks ja konverentsideks, pakkudes videoülekanneteks nii vajalikku tehnikat kui ka tehnilist tuge. Osad kursused, näiteks lõõtspillikursus, jätkasid toimimist läbi Zoomi, kus juhendaja tuli aita ning õpilased istusid kodudes monitoride ees ning õppeprotsess sai toimuda. Paljudele sobis see väga hästi, sest sai oma kodus rahulikult – ilma kaasõpilaste eksitavate pillihelideta – õpetajalt lugusid õppida. Mõnele aga üldse mitte, sest koosmängimise mõnu oli kadunud.
Uus olemisviis
Uus normaalsus pani välja töötama võimalusi, mis aitaks tegevust jätkata kokkutulemise vajaduseta, samas koos olles nii palju, kui võimalik. Lastele ja noortele suunatud Suur Üleriigiline Võistumängimine muutus e-võistumängimiseks, kus lapsed saatsid oma esitusest videoid, mida žürii hindas ja mis on tänaseni YouTube’is üleval. Kodudest oli kuulda, et video valmistamisse pandi väga palju energiat ning püüdlus teha parim esitus, motiveeris rohkem harjutama.
Hoogsalt hakati täiendama ka pärimusmuusika lugude online-andmebaasi „Noodikogu“, et muusikud saaksid sunnitud kodusolemise aega kasutada uue repertuaari õppimiseks. Digitaalsete koolikontsertide idee kasvas ja praegu on meil käsil mahukas, pea 70 videost koosnev, pärimusmuusika e-õppematerjali koostamine üldhariduskoolidele. Anname endast parima, et õpetajad saaksid järgmisel kooliaastal võtta e-õpiku kasutusele.
Rasketel aegadel on olnud ka mitmeid positiivseid mõjusid, nagu näiteks kultuurivaldkonna konsolideerumine või uued tegevussuunad olukorras, kus pole võimalik publikut sündmusele kohapeale lubada. Oleme muutunud efektiivsemaks ja uutele ideedele vastuvõtlikumaks. Puudust tunneme rahvusvahelisest suhtlusest ning välisartistide esinemistest meie kodulavadel. Edasiviimiseks on oluline jätkusuutlik riigi rahastus, olgu ajad halvemad või paremad.
https://www.bestmarketing.ee/uudised/2022/01/17/eesti-parimusmuusika-keskuse-juht-pandeemiaajast-sain-aru-mis-vahe-on-koostoopartneril-ja-lihtsalt-teenusepakkujal